Grill on seade, mis küpsetab toitu altpoolt tuleva kuumusega. Grillimine ehk toiduainete küpsetamine soojuskiirguse mõjul on üks vanimaid toiduvalmistamise viise. Enamik grille jaguneb kolme rühma: gaasi-, söe- ja elektrigrillid. Selles artiklis anname ülevaate grilli ajaloost, peamistest grillitüüpidest ja sellest, millele valikul tähelepanu pöörata.
Mis on grillimine?
Tavaliselt grillitakse vabas õhus restil või vardas hõõguvate süte kohal, kuid on ka ahjusid, mida saab kasutada siseruumides. Üks grillimise alaliike on broiling, mille puhul kuumus tuleb alt asemel pealt. Grillimiseks sobivad tükeldatud liha, grillvorstid, köögi- ja puuviljad ning kala. Tuntuim grilltoit on šašlõkk.
Grilli ajalugu
Ameerikas on grillitud juba enne koloniaalaega. Lõuna-Ameerika aravakid röstisid liha puitkonstruktsioonil, mida hispaania keeles nimetati barbacoa. Sajandeid tähendas see sõna just puitresti, mitte grillimist ennast, kuid lõpuks kujunes sellest sõna „barbecue“.
Kaasaegse söebriketi leiutas Edward G. Kingsford, Henry Fordi sugulane. Ta märkas, et Fordi T-mudeli tootmisliinidelt jäi üle suur hulk puidujääke, ja soovitas rajada nende kõrvale söetehase. Klassikalise poolkerakujulise grilli kujundas keevitaja George Stephen, kes töötas terasest poid kokku keevitavas ettevõttes Weber Brothers Metal Works. Tüdinud tuulest, mis puhus tuhka toidule, võttis ta poi alumise poole, keevitas sellele kolm jalga ja valmistas kaane. Nii sündis 1952. aastal kuulus Weberi keragrill ja hiljem ettevõte Weber-Stephen Products.
Gaasigrilli leiutas 1930. aastate lõpus Chicago Combustion Corporationi omanik Don McGlaughlin. 1954. aastal valmis esimene kaasaskantav gaasigrill, mis kasutas esimesena 20-naelaseid propaaniballoone.
Grillitüübid
Gaasigrill
Gaasigrillid kasutavad kütusena propaani, butaani või maagaasi. Leek küpsetab toitu otse või kuumutab grillielemente, mis kiirgavad soojust. Suurused ulatuvad väikestest ühe prae grillidest suurte restoranigrillideni, millel saab toitu valmistada sajale inimesele. Gaasigrillid süttivad kergemini ja kuumenevad enamasti kiiremini kui söegrillid. Enamik neist on ratastega käruna, mille raam hoiab gaasiballooni ning võib toetada ka külglaudu ja hoiukappe. Uuemad mudelid võivad sisaldada infrapunapõletit vardaga küpsetamiseks, ja populaarsust kogub ka pannkoogiplaadi sarnase pinnaga flattop-grill. Puidulaastudega väike suitsukarp annab gaasigrillil valmivale toidule suitsumaitse.
Söegrill
Söegrillid kasutavad kütusena söebrikette või looduslikku tükksütt. Põledes muutub süsi hõõguvaks ja kiirgab toiduvalmistamiseks vajalikku kuumust. Brikettide pooldajad hindavad nende ühtlast suurust, põlemiskiirust ja kvaliteeti, tükksöe austajad aga õrna suitsuaroomi, kõrget kuumust ning sideainete puudumist. Lihtsaim ja odavaim on kaaneta resti ja söepanniga brasiir, kus kuumust reguleeritakse resti tõstmise ja langetamisega. Kaane ja õhuavadega keragrilli peetakse klassikaliseks Ameerika grilli kujunduseks.
Elektrigrill ja infrapunagrill
Elektrigrillis tuleb kuumus elektrilisest kütteelemendist, mistõttu sütt ega brikette pole vaja. Infrapunagrill süütab gaasi, mis kuumutab keraamilist plaati, ja see kiirgab toitu küpsetavat infrapunakiirgust. Infrapunagrillide temperatuuri on lihtsam reguleerida kui söegrillil ning need saavutavad tavaliselt kõrgema temperatuuri kui tavalised gaasigrillid, mistõttu sobivad need hästi liha kiireks pruunistamiseks.
Keraamiline grill ja hibachi
Keraamilise küpsetusahju kujundus on umbes 3000 aastat vana. Jaapani traditsiooniline shichirin on keraamiline grill, ja väikseid alumiiniumist või malmist hibachi-grille hinnatakse kaasaskantavuse tõttu. Need sobivad neile, kel pole suure grilli jaoks ruumi või kes soovivad grilli reisile kaasa võtta.
Kuidas grilli valida?
Grilli valikul tasub mõelda, kui tihti ja kui suurele seltskonnale süüa tehakse. Gaasigrill on kiire ja mugav, söegrill annab paljude meelest ehedama maitse ja infrapunagrill sobib kõrgel kuumusel pruunistamiseks. Suitsumaitse austajad märgivad, et päris suitsumaitse saamiseks tuleb küpsetada madalal temperatuuril ja aeglaselt, kaudse kuumusega ning puidu või söega, sest gaasigrilli on raske pikalt umbes 107–121 °C juures hoida.
Pelletigrill ja kandiline söegrill
Kandiline söegrill on brasiiri ja keragrilli hübriid: sellel on madal pann nagu brasiiril, kuid ka kaas ja lihtsad reguleeritavad õhuavad nagu keragrillil. Hinnalt jääb see brasiiri ja keragrilli vahele. Enamasti on sellisel grillil neli jalga ja tagaküljel kaks ratast, et grilli saaks kaanesangadest kallutades liigutada. Kallimatel mudelitel on lisaks korvid ja riiulid. Pelletigrillide puhul tasub teada, et kodukütteks mõeldud pelletid, mis on sageli tehtud männist ja teistest pehmetest puidust, ei ole toiduvalmistamiseks sobivad ega tohiks pelletigrillis kasutada.
Elektrigrilli eelised
Elektrigrill sobib hästi rõdule või kohtadesse, kus lahtist tuld kasutada ei saa, sest kütust ega sütt pole vaja ning kuumus tuleb kütteelemendist. Gaasi- ja söegrilli kõrval on see lihtsaim viis grillimist proovida.